esmaspäev, 31. juuli 2017

"Püha Misiganes" - Sarah Dessen

Autor: Sarah Dessen
Originaalpealkiri: "Saint Anything"
Tõlkija: kristina Uluots
Kirjastus: Päikese Kirjastus
Formaat: pehmekaaneline
Ilmumisaasta: 2016
Lehekülgi: 388
Goodreads



Raamatu peategelane Sydney on alati oma sarmika ja särava venna Peytoni varju jäänud. Vanemate tähelepanu koondub aina rohkem pojale, kui Peyton alkoholi ja narkootikume tarvitama hakkab ning lõpuks autoavarii põhjustab.  Õnnetusest hoolimata üritab ema Peytoni tegu välja vabandada ja õigustada ning käitub nagu viibiks poeg vangla asemel internaatkoolis. Kõik see ajab Sydney veel rohkem segadusse - ühelt poolt on ta alati oma vanemat venda imetlenud, teiselt poolt ei suuda ta Peytonile tolle käitumist andestada.
Kuna venna kaitsmine kohtus oli üsna kulukas, otsustab Sydney erakoolist riigikooli üle minna. Seal kohtub ta Layla ja Mac Chatmaniga, kelle perekond on hoopis teistsugune kui Sydney oma. Chatmanid hoiavad kokku, hoolitsevad ja armastavad teineteist ning neil jätkub hoolt ka neiu jaoks, kes on oma eluga puntrasse jooksnud.

Arvamus:
"Püha Misiganes" on mu esimene Sarah Desseni raamat. Millegi pärast arvasin, et tema teosed on rohkem sellised roosa suhkruvatti raamatud, aga "Püha Misiganes" üllatas mind oma reaalse ja tõsise tooniga.
Lugu tuletas natuke meelde Huntley Fitzpatricku raamatut "My Life Next Door", kuid "Püha Misiganes" oli tunduvalt elulähedasem ning ka peategelane oli sümpaatsem kui Samantha Reed. "Püha Misiganes" kulges aeglaselt ja keskendus rohkem sõprusele ja eneseleidmisele kui armumisele. Koolivahetusega Sydney elu muutus, ta leidis uusi sõpru ning tal polnud enam nii palju aega vanade sõpradega aja veetmiseks. Tal tekkisid uued huvid, silmaring laienes ning aina raskem oli jääda raamidesse, kuhu erakool ja hiljem ema teda toppida tahtis. Oli see raamat ju laste ja vanemate suhetest ja sellest, kuidas ühe lapse eksimused teise elu mõjutama hakkavad. Ma sain aru, et tegu oli hirmul lapsevanemaga, kuid see Sydney ema oli enda kõige suurem vaenlane. Täiesti üllatav, et tüdruk suutis talle nii kergesti andestada.
Kui ootate suurt melodraamat, siis seda raamatus polnud. Isegi Peytoni ekstra kriipi sõbra sisuliin jäi kuidagi taltsaks, kuigi paar pingelist momenti tõi see loosse küll.
Üle kõige meeldis mulle aga raamatu lõpp, mis andis piisavalt mõtteainet ja kindlustas, et lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde.
Lõppu natuke huumorit ka - ma hääldasin raamatu pealkirja tükk aega valesti. Lihtsalt ei taibanud, et tegu on sõnaga "misiganes" ja lugesin seda nimena pannes rõhu eelviimasele silbile. 😊
Mõnus raamat, julgen soovitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...